VEIDI KABEMÄNGU AJALOOST JA HETKESEISUST

Kabemängu ajalugu ulatub kaugesse minevikku.

On teada, et selliseid kabetaolisi mänge, kus mänguvahenditeks on laud ja nupud, mängiti üle 5000 aasta tagasi Egiptuses. Selle kohta on säilinud palju pildimaterjali, millest osa näitame ka siin.

Pilt Egiptuse hauakambrist, kus antiloop mängib lõviga. Lõvi all mõeldakse vaarao Ramses II.

Pilt mängijatest on pärit Egiptuse hauakambrist.

Egiptusest levisid mängud Kreekasse ja Küprosele, kellega Egiptusel olid tihedad suhted.

Hiljem levis kabe Roomasse ja selle impeeriumi valdustesse Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Ka sellest ajast on kabetamise kohta pildimaterjali. 

Keskajal oli kabe levinud kogu Euroopas. Kabet on märgitud näiteks Giovanni Boccaccio “Decameronis”.

Mõttetegevust nõudvad mängud on levinud üle kogu maailma. Kõige levinumad on male ja kabe. Väga palju harrastatakse mõttesporti ka idamaades, eeskätt Jaapanis ja Hiinas. Meilgi on tuntud rendžu ja go.

Male maailmameister Emmanuel Lasker oli huvitaud kabemängust. Kui ta 1925. aastal tutvus Moskvas rahvusvahelise maleturniiri ajal vene kabe reeglitega ja mängis mõned partiid tugevate vastastega, ütles ta oma kuulsa lause: “Kabe on malele emaks, ja väärikaks emaks”.

Esimene teadaolev kaberaamat ilmus Hispaanias Valencias 1547. aastal. Autoriks oli Antonio Torquemada ja pealkiri originaalis “El Ingenio, o Juego de Marro de Punta o Damas”.

Kabe levikuga on juhtunud, et mängureeglid on üleminekul muutunud ja eri maades kasutatakse erinevaid reegleid. 

Eestisse tuli kabe Venemaalt ja Saksamaalt. Seepärast on meil olnud kasutusel kahesugused  reeglid. 

Esimesi teateid kabemängu kohta Eestis saame  kabeajakirjast  “Šašetšnõje dosugi” (“Kabe puhkehetkel”). Seda toimetas Tartus Aleksandr Zentšenkov (toimetuse aadress: Jurjev, ul. Võstavotšnaja 2, kv. 1)  ja seda trükiti Tallinnas M. Antje trükikojas (ul. Stennaja 17). See ilmus aastal 1911 ja seda ilmus vaid neli numbrit.

Pärast II maailmasõda süvenes aga meil vene kabe ja selles mänguliigis hakati meil ka korraldama meistrivõistlusi. Pärast 1950. aastat hakkas meil levima ka rahvusvaheline kabe, mida mängitakse 100-ruudulisel laual.

Jätkame nüüd Eestis levinud vene kabe arengust ülevaadet.

Ajakirja “Šašetšnõje Dosugi” esinumbri kaas.

Sellest saame lugeda esimesest kabesündmusest Eestis:

Jurjevis (Tartu selleaegne nimetus) on kabe Eesti elanikkonna hulgas väga levinud. Mängitakse karskusseltside teemajades, kus võib iga päev kohata kuni 20 mängijat.

Kui seal toimus autori simultaan 1909. aasta novembris, oli osavõtjaid olevat  nii arvukalt, et korraldajatel ei jätkunud kõigi soovijate jaoks kabendeid ja toole ning mängijad tõid neid kodunt juurde.

Sama ajakirja teisest numbrist loeme, et 1911. aasta 26.-30. jaanuarini külastas A. Zentšenkov Tallinnat ja mängis kohaliku kabetaja I. M. Rahamägiga 30 partiid. Zentšenkov võitis neist 15, kaotas 7 ja viigiga lõppes 8 partiid. Mängiti neli matši (igaüks kuni nelja võiduni), millest Zentšenkov võitis 3 ja Rahamägi ühe.

30. jaanuaril toimus Vene Võimlemisklubis Zentšenkovi simultaan 17 osavõtjale, mis kestis üle kolme tunni. Zentšenkov võitis 11 partiid, kaotas ühe ja 5 partiid lõppes viigiga. 

Zentšenkovi arvates on kabe vastu Tallinnas suur huvi ja mõned mängijad on heal tasemel. I. Rahamägi kavatseb lähemal ajal koondada kohalikud mängijad ja korraldada esimese turniiri.

Samast loeme, et ajalehes “Wirulane” on avaldatud diagramm Zentšenkovi simultaanis 30. jaanuaril toimunud partiist (vt. Diagrammi 1).

Diagramm 1.

Valge võitis: 1.b2-c3 d4:b2 2.a3:c1 c5:a3 3.c1-b2 a3:g5 4.h4:h8 x.

Sama ajalehe 6. numbris on avaldatud Zentšenkovi etüüd (vt. Diagrammi 2) 

Diagramm 2.

Lahendus: 1.d6-e5 c1-a3 2.e5:b2x. 

Ajalehed “Revaler Beobachter” ja “Revalsche Zeitung” avaldasid 31. jaanuari ja 1. veebruari numbrites loo simultaanist. “Revaler Beobachter” tõi ära ka seisu simultaanis mängitud partiist (vt. Diagrammi 3).

Diagramm 3.

Valge mängis 1.f4-e5 d6:f4 2.b4:d6 c7:c3 3.a5:c7 ja mustal pole pääsu kaotusest.

Näeme, et enne I maailmasõda oli kabemäng Eestis väga levinud. Sellele aitasid palju kaasa karskusseltsid. Suuliste andmete põhjal oli kabe veel levinud Haapsalus, Pärnus ja Narvas. Teiste keskuste kohta andmed puuduvad, kuid tõenäoliselt mängiti seda üle Eesti. Ilmus kabeajakiri ja ajalehtedes kabenurgad, mida praegu enam ei ole. 

Võime täie kindlusega lugeda Eesti esimeseks kabesündmuseks 1909. aasta oktoobris toimunud simultaani. Tänavu möödub sellest 100 aastat.

Arvatavasti oli Zentšenkovi tegevus selleks põhjuseks, miks Tartu kabetajad olid tallinlastest tugevamad, kui pärast II maailmasõda hakati Eestis korraldama ametlikke võistlusi. On andmeid, et kabevõistlusi peeti ka kahe maailmasõja vahelisel perioodil, kuid ametlike meistrivõistluste kohta andmed puuduvad.

Pärast II maailmasõda süvenes aga meil vene kabe ja selles mänguliigis hakati korraldama ka meistrivõistlusi.

Pärast 1950. aastat hakkas meil levima ka rahvusvaheline kabe, mida mängitakse 100-ruudulisel laual. Ka see kabeliik hakkas meil kiiresti levima ja 1955. aastal korraldati esimesed Eesti meistrivõistlused meestele. 1973. aastal peeti esimesed meistrivõistlused naistele.

Tallinnas hakati korraldama ka rahvusvahelisi võistlusi.

Esimeseks rahvusvaheliseks võistluseks oli maavõistlus NSV Liit – Holland. See oli kahe tugeva kabemaa 5. omavaheline mõõduvõtt. Eesti kabetajad said näha valitsevat maailmameistrit riialast Andris Andreikot ja kahekordset maailmameistrit Vjatšeslav Štšegolevi. Hollandi poolel mängis neljakordne maailmameister, suurmeister Piet Roozenburg ja kaks noort mängijat Ton Sijbrands ja Harm Wiersma, kes mõlemad tulid hiljem maailmameistriks.

Riikliku statistika järgi oli kabe Eestis üks populaarsemaid spordialasid. Mälu järgi oli kabe 5. või 6. kohal harrastajate arvuga 32 – 34 tuhat. Tollane kabeföderatsiooni juhatus otsustas kabe propageerimiseks korraldada rahvusvahelise võistluse ajal massiürituse. 25. juulil 1971. aastal kell 11 toimus matš 100 laual “Jõud” – “Kalev”. 20 naist ja 60 meest mängis vene kabet, 20 meest rahvusvahelist kabet.

Tallinnas on üle 10 korra mängitud maailmameistrivõistlusi. Esimeseks oli 1972. aastal toimunud meeste maailmameistrimatš Andris Andreiko – Iser Kuperman.

1984. aastal toimus Tallinnas naiste MM matš Jelena Altšul – Olga Levina. Ka selle võistluse ajal peeti matš sajal laual “Jõud” – “Kalev”. Sel ajal puudusid andmed Eesti kabe ajaloo kohta, aga nüüd võime öelda, et sellega tähistati tegelikult 75 aasta möödumist esimesest kabesündmusest Eestis.

Juunioride-neidude maailmameistrivõistluste korraldamine sai alguse Tallinnas. 

1989. aasta juunioride (noormeeste) MM korraldamine anti Tallinnale. 

Huvitav on märkida, et sel ajal ei olnud Eesti veel Maailma Kabeföderatsiooni (FMJD) liige, kuid Eestile anti 2 kohta juunioride MM-il ja nad esinesid Eesti nimel. See oli tunnustus Eestile.

Korraldajad tegid FMJD-le ettepaneku korraldada samal ajal noormeestega I juunioride-neidude rahvusvaheline turniir, kuhu kutsutakse igast liikmesriigist 3 mängijat, nagu oli noormeestegi. Maailma Kabeföderatsioon andis nõusoleku rahvusvahelise turniiri korraldamiseks ja teatas liikmesriikidele turniirist. Turniir neidudele toimus koos noormeestega ja samal tasemel.

1992. aastal taotles Tallinn juunioride neidude maailmameistrivõistluste korraldamist. Kui FMJD oli selle andnud, tegid korraldajad ettepaneku omistada esimese neidude rahvusvahelise turniiri võitjale maailmameistri tiitel ja autasustada tagantjärele võitjaid. Seda ka tehti 1992. aasta MM võistluse avamisel. Sellest ajast alates korraldatakse regulaarselt MM-võistlusi neidudele juunioridele.

2009 oktoobris möödus 100 aastat esimesest kabesündmusest Eestis. Nõmme Kabeklubi tähistas seda mitme üritusega, sealhulgas matškohtumine saja kabetaja vahel Nõmme Kabeklubi – Eesti klubide koondis. 

Eesti kabe sajanda juubeli tähistamiseks toimus 100 kabetaja. Osales 50 kabetajat Nõmme Kabeklubist ja 50 kabetajat teistest klubidest kelle vahel toimus 3. oktoobril Pääsküla Gümnaasiumis kaheringiline võistlus. Võistluse võitis klubide koondis tulemusega 102:98.

Koostas Heinar Jahu